Seekord õppisin kasutama vaimustavat programmi nimega Google Spreadsheet. Soovitus kõigile..jääge parem Exceli juurde. Tunduvalt loogilisem lahendus kui Google variant..no offence Google.
Minu katsetus : Google Spreadsheet alkoholi tarbimisest
Tuesday, May 6, 2014
Friday, April 4, 2014
Friday, March 28, 2014
Friday, December 27, 2013
Tagasivaade
Aeg sellel kursusel on läbi saanud ning ka mina tõmban otsad kokku.
Ma lugesin nüüd tagantjärgi oma vanu postitusi ning konspekti nurka kritseldatud mõtteid ja nägin kõike seda, mis mind siia hetke on juhatanud.
Kuigi alguses tundus kursus olevat üpris lihtne ning iseenesest mõistetav, siis pean tunnistama, et see oli keerulisem kui oleksin arvanud. Loengud andsid päris palju erinevat mõtteainet, mida ma kahjuks alati oma blogisse ei kirjutanud, kuid oleks võinud. Ma arvan, et tänu sellele loengule on valdavalt arenenud minu kriitiline mõtlemine. Samas tundub ka, et ma mingil määral märkan kogu kommunikatsiooni enda ümber rohkem. Siiski minu suurim lootus on, et nüüd ma suudaksin end kasvõi natukene paremini mõtestada ja väljendad, kuid seda näitab ainult aeg.
Mulle meeldis, kuidas kogu see kursus oli teistmoodi ülejäänud loengutest, kus ma käinud olen. Selles oli rohkem aktiivsust ning nö enda avamuse kujundamist kui muidu. Suuremalt jaolt tundus mulle selles loengus, et õppejõud ise tundus ka mõnu sellest, mis ta teeb ning mida meie arvame. Seeläbi olid loengud pidevalt interaktiivsed, mis omakorda andis äärmiselt produktiivselt edasi erinevate loengute mõtteid.
Keeruline oli blogimine. Täpsemalt mõttega blogimine. Kuigi ma olen enne blogi pidanud, siis see oli lühiajaline ning ma ei proovinud ühte sihipärast mõtet lisada. Selline tähtajaline mõttega blogimine osutus märgatavalt keerulisemaks nii minu ning ma arvan, et ka paljude teiste jaoks. Samas ka osad "abimaterjalid" ning teooriad osutusid parajateks pähkliteks, mida ma küll proovisin lahendada, kuid alati see ei õnnestunud. Ma saan aru, et ülikoolis ongi teaduslikud tekstid täiesti tavaline asi, kuid mingil määral on see veel hajumatu minu kui esmakursuslase jaoks. Samas oli mugav see, et kui kohe teooriast ei pruukinud aru saada, siis oli ka nö "down to earth" versioon olemas, mis lihtsalt andis mõtte edasi.
Ma arvan, et teisiti oleks korraldanud blogimise ja vähendanud ainult ühele postitusele nädalas. Loomulikult võib see olla ka inimliku laiskuse tagajärg. Pigem mulle oleks meeldinud rohkem erinevaid ülesandeid nagu kommunikatsiooni pildistamine või vaatluspäevik. Arusaadavalt oli loenguid niigi vähe ja nende jaoks pole lihtsalt aega, kuid need olid äärmiselt huvitavad. Tavaliselt oma vabast ajast mul poleks mõttesse tulnud kommunikatsiooni linnast otsida, kuid see loeng andis meile palju võimalusi enese täiendamiseks, mitte lihtsalt erinevate teooriata õppimiseks.
Proovisin olla võimalikult taibukas ning tubli sellel kursusel, kuid oleks võinud teha veel paremini. Tagant järgi kahetsemine ei aita ning olen kindel, et mõnel järgmisel kursusel või üldiselt elus tuleb sellest kasu, mis ma sain kaasa nendest loengutest.
Tänan ning ilusat uut aastat,
Agni
Ma lugesin nüüd tagantjärgi oma vanu postitusi ning konspekti nurka kritseldatud mõtteid ja nägin kõike seda, mis mind siia hetke on juhatanud.
Kuigi alguses tundus kursus olevat üpris lihtne ning iseenesest mõistetav, siis pean tunnistama, et see oli keerulisem kui oleksin arvanud. Loengud andsid päris palju erinevat mõtteainet, mida ma kahjuks alati oma blogisse ei kirjutanud, kuid oleks võinud. Ma arvan, et tänu sellele loengule on valdavalt arenenud minu kriitiline mõtlemine. Samas tundub ka, et ma mingil määral märkan kogu kommunikatsiooni enda ümber rohkem. Siiski minu suurim lootus on, et nüüd ma suudaksin end kasvõi natukene paremini mõtestada ja väljendad, kuid seda näitab ainult aeg.
Mulle meeldis, kuidas kogu see kursus oli teistmoodi ülejäänud loengutest, kus ma käinud olen. Selles oli rohkem aktiivsust ning nö enda avamuse kujundamist kui muidu. Suuremalt jaolt tundus mulle selles loengus, et õppejõud ise tundus ka mõnu sellest, mis ta teeb ning mida meie arvame. Seeläbi olid loengud pidevalt interaktiivsed, mis omakorda andis äärmiselt produktiivselt edasi erinevate loengute mõtteid.
Keeruline oli blogimine. Täpsemalt mõttega blogimine. Kuigi ma olen enne blogi pidanud, siis see oli lühiajaline ning ma ei proovinud ühte sihipärast mõtet lisada. Selline tähtajaline mõttega blogimine osutus märgatavalt keerulisemaks nii minu ning ma arvan, et ka paljude teiste jaoks. Samas ka osad "abimaterjalid" ning teooriad osutusid parajateks pähkliteks, mida ma küll proovisin lahendada, kuid alati see ei õnnestunud. Ma saan aru, et ülikoolis ongi teaduslikud tekstid täiesti tavaline asi, kuid mingil määral on see veel hajumatu minu kui esmakursuslase jaoks. Samas oli mugav see, et kui kohe teooriast ei pruukinud aru saada, siis oli ka nö "down to earth" versioon olemas, mis lihtsalt andis mõtte edasi.
Ma arvan, et teisiti oleks korraldanud blogimise ja vähendanud ainult ühele postitusele nädalas. Loomulikult võib see olla ka inimliku laiskuse tagajärg. Pigem mulle oleks meeldinud rohkem erinevaid ülesandeid nagu kommunikatsiooni pildistamine või vaatluspäevik. Arusaadavalt oli loenguid niigi vähe ja nende jaoks pole lihtsalt aega, kuid need olid äärmiselt huvitavad. Tavaliselt oma vabast ajast mul poleks mõttesse tulnud kommunikatsiooni linnast otsida, kuid see loeng andis meile palju võimalusi enese täiendamiseks, mitte lihtsalt erinevate teooriata õppimiseks.
Proovisin olla võimalikult taibukas ning tubli sellel kursusel, kuid oleks võinud teha veel paremini. Tagant järgi kahetsemine ei aita ning olen kindel, et mõnel järgmisel kursusel või üldiselt elus tuleb sellest kasu, mis ma sain kaasa nendest loengutest.
Tänan ning ilusat uut aastat,
Agni
Monday, December 23, 2013
Omapärane kakofoonia
Iga inimene proovib ennast erinevalt väljendada. Arvan, et ütlemine "Kunst on kunstis kunsti näha" sobitub ka kommunikatsiooni kohta, kuna iga erinev detail meie elus kõneleb meiega, kuid suuremal osal ajast ei märka me lihtsalt seda.
Kui õppejõud saatis meid linnast kommunikatsiooni pildistama, siis alguses oli mul pea mõtteid täis ja kõik, mis tundus mind kõnetavat salvestasin ka mälukaardile. Üllatusena pean tõdema, et terve linn lausa karjub erinevate kommunikatsiooni võtetega meie suunas, et me seda kõike märkaks. Kahjuks suuremal osal ajast oleme enda eludega nii ametis, et ei pane ümberkaudset tähele. Mina 90% ajast lülitan ennast välja kui ma kuhugi lähen ja pigem kuulan muusikat, et ümbritsevat lärmi natukene mõnusama lärmiga summutada.
Siit vist algabki päev, mis ma proovisin kakofoonilist harmooniat üles pildistada.
Ühena esimestest asjadest jäi mulle silma selline post. Siin on näha, kuidas mitme kihi ürituste kuulutuste ja üldise reklaami alt oli keegi väljakaevanud Eesti riigi sõnavabaduse. Lehekülg ise otsest sõnavabadust ei kandnud..võibolla Põhja-Koreas oleks see lehekülg populaarsem olnud.
Selle ilmingu lisasin ma ka foorumisse üles. Üldine vastuolu kõigele ja tänapäeval pidev orientatsiooni probleem oli ilusti toodud välja ühele Vanalinna käigu uksele. Kuigi postmodernism pidi väidetaval olema väljasurnud üleüldises lääne ühiskonas, siis Eestis võidutseb see siiamaani.
Igapäevaselt proovivad need keskaegsed heeroldid meile meenutada Hansalinna hiilgeaegu ja suunata meie tähelepanu ümberkaudse Vanalinna ainulaadsusele. Samas märkan mina neid suhteliselt harva. Nende hääl kaob lihtsalt linna ühtsesse massi ära ning turistid käsitlevad neid veel inimestena. Pigem astuvad inimesed neist kaks sammu eemale kui nad rääkima tulevad ja arvavad, et nad proovivad koheselt midagi kõigile pähemäärida. Eestlased on selles suhtes üpris külmad ja skeptilised tõesti. Arvates inimestest ennem halba kui head.
Viimasel ajal levib sellised kleepse Tallinnas suhteliselt palju, kuhu saab ise lisada sõnu. Nägin mõndasid päris erinevaid läbi linna kõndides. Samas kui suuremale osale oli keegi prrovinud jätta oma tabava huumori, siis see oli nendest ainukene, mis mõtet ka edasi kandis. Peaks andma andeks keelelised vead, mis sellel pildil on, kuid mõte on ise on tore.
Nagu öeldud, siis need on ainult killud sellest, mis meid kõiki ümbritseb. Siin blogis need arvatavasti ei loo eriti suurt harmooniat, kuid tänavapildis kogu see segadus, mis meid ümbritseb sobitub enda õigetele kohtadele ja loob omapärase kooskõla. Näidates kui palju erinevaid külgi ühel linnal võib olla.
Edasiste vestlusteni,
Agni.
Wednesday, November 20, 2013
Uudne haritus?
Iga päev me logime ennast Facebooki sisse, et saada võimalikult palju infot kõigi meie tuttavate ja sõprade koha. Ilma Facebooki, Twitteri või Instagramita tundub meile, et inimestega ühendus puudub ja seeläbi võime ära kaduda.
Vaadates filmi Mark Zukenbergist ja Facebookist ning lugedes Danah Boydi blogi sain aru, et Facebook tõesti nõuab suurt usalduse faktorit ning kuna inimesed aina rohkem kasutavad seda, siis seeläbi oleme ka altimad seda usaldama.
Me paneme kogu oma personaalse informatsiooni vabatahtlikult üles, et kõik keda huvitab saaksid seda näha. Aina päevakajalisemaks muutub küsimus, kas meie info on kaitstud ja privaatne?
Boyd kirjutas hiljuti oma blogis, kuidas vanemad tõusid selle vastu kui 13-17 aastastele anti võimalus postitada oma lehe sisu kõigile nähtavalt, mitte ainult sõprade vahel. Minu arvates see näitas, et Facebook annab lastele rohkem vastutust ning paneb nad enda eest mõtlema iga kord kui nad postitavad. Mulle tundub, et seeläbi proovib Facebook omamoodi kasvatada ning harida noori sotsiaalvõrgustike kasutamises, pannes nad vastutama iga oma tegevuse eest. Mitte, et Facebook võtab osa vastutusest ära ning lihtsalt keelab neil avalikult oma lehe sisu jagada.
Tegelikku privaatsust sotsiaalvõrgustike ajastul pole olemas, sellele järeldusele jõudsime juba loengus, kuid see on ise võimalik mingil määral luua. Lihtsalt kui tahta peaks natukene rohkem mõtestama läbi, mida oma postitused. Silmnähtavalt iga põlvkonnaga haritakse noori aina rohkem, sest meie vanused on kõik ise õppinud. Kuna me nö kasvasime üles koos internetiga, siis pidime kõrvalt ennast omalkäel harima ilma teiste abita. Meid pole otseselt õpetatud vastutust võtma oma virtuaalsete tekstide sisu eest, kuid juba järgmist generatsiooni proovitakse õpetada selles osas, mis iseeneset tundub nagu hea tegevus.
Kui tekib küsimus, kas Facebook jääb alles, siis arvan, et järgnevateks aastateks kindlasti. Põhjus, miks see nii kaua alles on jäänud on fakt, et Facebook on pidevalt arenev ning hoiab oma uudsuse faktorit. Kui tuli timeline, siis kõik vingusid sellepärast, aga nüüd ollakse sellega harjunud ja nii ka edaspidi. Paar päeva tagasi oli uuendus Facebooki chatis, kus nüüd on näha, mis kanalit inimene kasutab, et postitada.
Kommunikeerumise vajadus on inimestel olnud aegade algusest peale. Arvatavasti kui inimene ei oska hallata oma postituste sisu, siis pole talle ka tähtis see osake privaatsusest, mis tal vōib olla. Inimesed, kes tahavad mõtestatult suhelda on õppinud, aga mingil määral oma sisu haldama ning seeläbi tekib vähem prügi.
Edasiste vestlusteni,
Agni
Friday, November 15, 2013
Superpowerlessness
Kui me loengus jäime ühiskondliku suvaga seoses rääkima sellest, kuidas võimalus on jõulisteks erinevusteks, siis ma polnud sellega otseselt nõus.
Inimesed küll alguses võõrastavad erinevusi, kuid siiski võtavad need suhteliselt kergesti omaks. Kui vaadata, kuidas staarid maailmas aina suurema tähelepanu nimel proovivad inimesi šokeerida, siis on näha, et mõju sellel hakkab aeglaselt kaduma. Inimesed omistavad erisused kiiremini ja tahavad saada osaks sellest. Isegi need, kes tunduvad, et proovivad eristuda 90% kõigist kandes nö subculture riideid, kuulates sama muusikat ja elades nende tavade järgi, tegelikult ei erine kellestki.
Nad lihtsalt üritavad tähelepanu saada, kuid reaalset erisust neil pole, kuna oma "erinevustega" kuulutakse juba automaatselt mingisse rühma.
Inimesed tahavad nii väga olla "erinevad", et koheselt kui keegi midagi uut ja šokeerivat teeb, siis järgitakse seda. Ning umbes paar miljonit inimest on varsti kōik äärmiselt "erinevad", mis läbi hiljem saab sellest järjekordne hetke trend. Kōigil on nii suur vajadus erineda, et saadakse lihtsalt osaks massist, kuna päriselt erinevust pole, vaid lihtsalt jäljendatakse kedagi või midagi. Tegelikkuses erineb maailmas, vaid teatud hulk inimesi ja nende erisus hakkab peale just seespoolt. Mitte sellepärast, et on lihtsalt nii eriline olla eriline.
Ma polnud nōus väitega, et vōimalus on jōulisteks erinevusteks, kuid see pole ōige. Vōimalus on olemas, et jōuliselt erineda, kuid kohe kui keegi tegelikult ka erineb, siis seda taunitakse. Suuremalt jaolt on inimeste mentaliteediks saanud, et "eriline on olla eriline". Seeläbi on tegelikult suurest massist saanud nö "nii eriliselt erinev" mass, kus kõik on samasugused. Lootes leida tähelepanu ja heaks kiitu oma eksponeeritud "eripäradega", mis tegelikult on lihtsalt muutunud viisiks, kuidas kuuluda järjekordsesse ühesuguste inimeste gruppi. Inimesed siiani sõltuvad ümberkaudsest kogukonnast lihtsalt teistmoodi.
Ma ei taha üldistada ega süüdistada, vaid lihtsalt avaldan arvamust, kui keegi peaks arvama teistmoodi, siis andke teada.
Edasiste vestlusteni,
Agni.
Subscribe to:
Posts (Atom)