Püüa hetke

Päevast päeva ning tunnist tundi on inimesed küll üksteise kõrval, kuid ühenduses oma erinevate elektrooniliste aparaatidega. Proovitakse lausa paaniliselt ühenduda virtuaalsusega elades nö olevikust mööda ja seeläbi ei märgata ennast ümbritsevat.

Viimati ühel kontserdil olles märkasin, kuidas inimesed ei nautinud kogu elamust ja muusikat. Iga hetke prooviti filmida, säutsuda, pildistada ja ükskõik, kuidas salvestada. Lootuses, et kunagi tulevikus saadakse seda vaadata, kuid seeläbi kaotades tolle ainulaadse hetke ning kogu elamuse. Ma siiani ei mõista sellist tegevust, kuna minu arust 90% nagunii ei kavatse seda videoklippi enam kunagi vaadata, sest aina uusi asju on vaja ju jäädvustada. Salvestatakse nii palju, et minevikus juhtunu on vaja ära kustutada kuna kõik uus vajab ju ruumi. Seeläbi kaovad ka nö mälestused kuna reaalset meenutust tegelikult polegi, vaid ainult nutitelefoni salvestatud klipp.

Lugesin uuringust, et 59% eestlastest, kes on 16-74 aastased kasutasid 2012. aastal igapäev internetti ja sotsiaalmeediat. Arvatavast see protsent on tõusnud märgatavalt, kuna inimesed on pidevalt aheldatud nutitelefonide ning tahvelarvutite taha proovides suhelda. Ma ei ütle, et ma ei kasuta neid, kuid piir reaalsuse ja virtuaalsuse vahel peaks ju olemas olema. Tunduks nagu inimestel oleks vaja olla pidevalt ühenduses kõigiga, et tunda oma olemasolu. Tekib tunne, et kui teised ei tea, mida ma teen või kus olen, siis pole mind ka olemas.

Semiootika kursusel rääkisime "mina" tähendusest. Jõudsime järeldusele, et kui sa oled universumis üksi pole sind olemas, kuna "minu" eksistentsi eeltingimus on "sinu" eksistents. Iga suhtlus loob rohkem mind ja seeläbi on see meile eksistentsiaalselt vajalik.

Tundub praegugi, et mida rohkem inimesi toetavad kellegi hetkelist tegevust seda reaalsem tegevus ka on. Muidu kui keegi sellest ei tea, siis ei pruugi see isegi toimuda. On vaja pidevalt hetke promoda, lootuses, et see hetk muutub oluliseks. Valitseb mentaliteet "Pole tähtis, kas hetk on mulle oluline, tähtis on, et see teistele ka oluline oleks, siis on see ka mulle oluline". Jabur, kas pole?

Ma olen ka nutiajastu inimene, kuigi üllatavalt mul pole nutitelefoni, ja mu nö "vead" on samad nagu teistelgi. Ma ei proovi seda postitust muuta suureks üleskutseks, vaid kirjutan selle lihtsaks sissevaateks olukorda. Mõte on ju selles, et kui elekter võtta ära, siis jääme ikka alles, mitte ei lakka olemast. Ning kellegi maailm ei muutu igast su like'ist või säutsust. Tunnen, et mingil määral peaks siiski seda piiramatut piiramatust piirama, kuna sellest ei olene midagi. Palju mõnusam on mul elada hetkes ja seda kogeda. 

Edasiste vestlusteni,
Agni.